kolmapäev, 27. juuli 2011

Ricottakook mustikatega

Mustikad on tõelised vitamiinipommid: nad parandavad nägemist, mõjuvad ennetavalt vananemisele ja on muidu ka igatepidi head tervisele. Mulle maitsevad mustikad kõige enam niisama süües või siis piimakisselliga on ka väga head. Kuid seekord kasutasin mustikaid koogi tegemisel.



Kook jäi olemuselt üsna tihke ja alguses tundus nagu oleks isegi toores, kuid kohupiima kasutamine biskviitkoogis muudabki konsistentsi selliseks. Halb ei olnud ja kook söödi kiiresti ära, aga järgmisel korral ma teeksin ehk biskviidist põhja ning selle peale laotaksin kohupiima ja mustikad. Aga see oleks juba siis hoopis teine kook :)



Ricottakook mustikatega

200 g ricotta kohupiima

150 g suhkrut
250 g jahu
3 muna
1 dl piima
1 spl õli
1 / 2 sidruni mahl
1 tl küpsetuspulbrit
100 g mustikaid 

1 sp tärklist

Sega mustikad tärklisega. See vähendab mustikatest eralduva mahla hulka. 
Sega kausis jahu ja küpsetuspulber.
Sega ricotta suhkruga ja töötle kahvliga pehmeks. Lisa juurde õli ja ühekaupa munad. Sega ühtlaseks massiks. Lisa piim ja sidrunimahl.
Lisa vähehaaval juurde jahu, iga kord korralikult segades.
Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud 24-cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi. Puista peale tärklisega segatud mustikad.
Küpseta 180 kraadi juures umbes 30 minutit. Kook on valmis kui koogi sisse torgatud puutikk jääb kuivaks.
Lase veidi jahtuda ja soovi korral puista peale tuhksuhkrut.



Idee: Blogi Pane, burro e marmellata!


pühapäev, 24. juuli 2011

Lihtne marjamagustoit

Käes on suve parim aeg, mil võikski ainult aias kasvavast toituda. Kui maasikad ei ole mul eriti lemmikud, siis herneid, sõstraid, mustikaid võiks kilode kaupa süüa. Kahjuks seostub aiasaaduste valmimine minu jaoks ka natuke sügistunde tekkimisega, sest aed on saavutamas on kulminatsiooni. Seenel on juba käidud ja kaugel see õunaaegki nüüd on. 


Aga reaalsussse tagasi tulles on õnneks praegu veel ju südasuvi ja saab kõiki neid häid aiasaadusi nautida.




Lihtne marjamagustoit
2-le sööjale


2 topsi vaniljepudingit (nt Tere)
4 küpsist
peotäis marju (vaarikaid, mustikaid)


Valmistamine:
Laota pokaali põhja kiht marju, pudista peale 1 küpsis. Tõsta peale pool topsi pudingit. Tee samamoodi järgmine kiht. Hoia külmkapis 1 tund kuni üleöö.

 

teisipäev, 19. juuli 2011

Kukeseenepirukas

 Pühapäeval tassisin esimese korvitäie tänavuseid kukeseeni koju.



Kõigepealt saatis kallis kaaslane mu maja taga metsa a´la "käi ikka enne Nuustakul ära kui kaugemale lähed!", aga see oli täiesti mõtetu käik. Maja taga on täielik räbastik ja vaevalt seal mõni seen üldse kasvabki.
Seejärel lõin autole hääled sisse ja põrutasin mõne kilomeetri kaugusele metsatukka. Juba seente suhtes lootuse kaotanult hakkasin hoopis mustikaid korjama - neid sai kokku 2 korralikku karbitäit. Siis aga kaugemale jalutades leidsin terve trobikonna ilusaid suuri  ja väikeseid kollaseid kukeseeni. Kokku sain päris hulga ja optimistlikult arvasin, et endale on talvevaru juba olemas. Optimism muidugi hiljem kodus kahanes sama palju kui palju seened praadides kokku tõmbusid. Seega õnneks on põhjust veel metsa minna :)




 Kukeseenepirukas sai väga-väga maitsev tänu krõmpsuvale täisterajahust põhjale. Nii hästi sobisid need omavahel. Parim veidi jahtununa.




Kukeseenepirukas


Põhi:
2 dl täisterajahu
0,5 dl kartulipudrupulbrit
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
50 g võid
0,5 dl külma vett


Täidis:
2 dl kukeseeni
1 sibul
3 spl võid
soola
pipart


Kate:
2 dl piima
2 muna
1 tl soola
pipart


Valmistamine:
Sega omavahel põhja kuivained. Lisa sulatatud või ja külm vesi. Mätsi palliks ja pane külma tunniks tahenema.
Kuumuta kukeseeni pannil kuni eraldunud vesi on aurustunud. Lisa juurde hakitud sibul ja või. Prae kuldseks. Maitsesta soola-pipraga.
Suru tainas 24-cm läbimõõduga võitatud pirukavormi ja torka põhja kahvliga augud. Küpseta 200 kraadi juures 10 minutit.
Katte jaoks klopi muna lahti, lisa juurde piim ja maitsesta soola-pipraga.
Sega kokku seened ja muna-piimasegu ning vala eelküpsetatud põhjale. Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit. Lase enne söömist veidi jahtuda.


reede, 15. juuli 2011

Linask soolateki all ja isetehtud friikartulid

Need kaks linaskit jõudsid minuni sõna otseses mõttes üle aia. Naabrinaise pakkumise peale oskasin esiteks vaid kohmetult küsida, et mis tema nende kaladega ette võtab, kuid saades vastuseks, et lihtsalt grillivad, tundus, et väga keeruline nende valmistamine ei ole ja võtsin pakkumise vastu.




Õhtul veidike googeldamist linaski kohta, kust selgus, et tegemist on väärt kalaga, mis kahjuks poelettidele üsna harva jõuab. Linask on väherasvane kala ega oma erilist toiteväärtust, küll aga maitseb hästi nii praetult, grillitult, marineeritult, küpsetatult või kuidas iganes. Rohkem vahvat lugemist linaski kohta leiab Koržetsi Õpiköögist.




Kuna mina pole vist elusees ühtegi  värskelt püütud tervet valget kala ise valmistanud, siis valisin retseptiks Nami-Nami latika küpsetamise juhendi ehk latikas soolateki all. Minumeelest said kalad suurepärased. Kõrvale tegin veel isetehtud friikartuleid. Super.



Linask soolateki all


2 linaskit
1 kg jämedat meresoola


Peale:
1 sidrun
2 sp võid
2 sp hakitud murulauku
musta pipart


Pese kalad voolava vee all (linaski pesemine on muidugi omaette ooper, sest linask on väga limane ja libe nagu lutsukala :)).
Pane pool soolast suuremasse ahjuvormi. Aseta kalad soolakihile ja vala peale ülejäänud sool, nii et kalad oleksid üleni kaetud.
Küpseta kalasid 200 kraadises ahjus umbes 45 minutit.
Lõika sidrun jämedateks viiludeks. Kuumuta pannil või, millele lisa hakitud murulauk ja musta pipart. Prae sidruniviilud mõlemalt poolt kuldseks.
Kui kalad on küpsenud, võta nad ahjust välja ja eemalda pealmine soolakiht ja nahk.
Aseta karamellistatud sidruniviilud kalale ja vala peale pannile jäänud sulavõi. Serveeri.


Idee: Nami-Nami




Isetehtud friikartulid


kartuleid
oliivõli
soola


Koori kartulid ja lõika kangideks, umbes 1 cm paksusteks. Keeda kartulikange 4-5 minuti, las hetk tõmmata ning vala siis ahjuplaadile. Lisa oliivõli ja sega läbi. Küpseta 225 kraadises ahjus umbes 30 minutit kuni kartulite servad on krõbedaks muutunud. Maitsesta soolaga ja serveeri.


kolmapäev, 13. juuli 2011

Maasikarull

Maasikahooaja lõpetuseks maasikarull.

 

Ma olen alati rullbiskviidi tegemist pidanud hirmus keeruliseks ja aeganõudvaks, kuid selle maasikarulli tegemine võttis aega täpselt 20 minutit, millest 10 kulus biskviidi küpsetamisele. Hästi lihtne retsept on ka - biskviittainas kokku vahustada, ahju ja täidis vahele. Täidisena kasutasin mina vahustatavat vaniljekastet (Flora Vanilla) ja toorjuustu, kuid samas hästi võib selleks kasutada kohupiima või vahukoort. Maasikad võib muidugi asendada muude marjadega, praegu passiks valmistada ka kirssidega. Hea on, kui rullbiskviit saab mõned tunnid külmas taheneda, kuid sama hästi sobib ka koheselt maiustamiseks.

 

Maasikarull

Biskviit:
5 muna
2 dl suhkrut
1 dl jahu
1 dl tärklist
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
250 ml vahustatavat vaniljekastet
200 g toorjuustu
500 g maasikaid

Valmistamine:
Vahusta muna suhkruga. ja lisa omavahel segatud kuivained. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 200 kraadi juures 10 minutit.
Kummuta valmis biskviit teisele suhkruga kaetud küpsetuspaberile. Jäta niiske rätiku alla jahtuma.
Täidise valmistamiseks vahusta vaniljekaste ja sega toasooja toorjuustuga. Tükelda 1/2 maasikatest. Määri 3/4 täidist jahtunud biskviidile ja puista peale tükeldatud maasikad. Keera küpsetuspaberi abil rulli.
Kaunista peale ülejäänud täidise ja maasikatega. Mina raputasin peale ka veidike pistaatsiapähkli tükikesi. 

teisipäev, 5. juuli 2011

6 restorani ja 15 toitu, lisaks maasikad ja Põhjaka

Möödunud pühapäeval oli meid, Tartu toidublogijaid, kutsutud MTÜ Maitseklubi poolt  Tallinnasse Maasikafestivalile ja külastama Tallinna parimaid restorane.

Varahommikul hakkasime Tartust liikuma, jõudsime Tallinnasse isegi oodatust varem.
Tallinna toidublogijad olid eelmisel päeval eeltöö ära teinud ja 15 maasikatootja marjadest 5 parimat välja selgitanud. Õnneks või kahjuks olid kõik finalistid ühest sordist „Polka“. Igaüks pidi kirja panema top 3 ja seejärel jäime parima tootja väljakuulutamist ootama. Võit läks Põlvamaale Orava marjatalule. Kahjuks ei saanudki teada, mis numbri all maitstud maasikatest võitja oli. Edasi pidime veel natuke ootama, enne kui saime restoranituurile minna. 



Ahjaa – vahepeal toimus ka pildistamine, sest praegu koostamisel oleva digitaalse maasikaretseptide raamatu jaoks oli vaja kõigist autoritest fotot. See oli päris jube, kuna päike kõrvetas ja katsu sa siis silmi lahti hoida selle ereda päikese käes.




Lõuna paiku suundusime külastama Eesti parimaid restorane. 
 Esimeseks kohaks oli välja valitud F-Hoone.


Minu jaoks täiesti tundmatus kohas asuvas vanas räämas tootmishoones asuv toitlustuskoht osutus väga populaarseks kohaks. Peakokk Maia Smõslova  tutvustas maja ja rääkis ettevõttest täpsemalt. Interjööris oli leidlikult kasutatud erinevaid mööbliesemeid ja igal sammul võis näha taaskasutust. Koha kujundus tundus seda kihvtim ja uskumatu, sest asutus on püsti pandud pea olematu eelarvega.


Seejärel pakuti karastavat ja imeiluse välimusega maitsevett.


Seejärel toodi lauda läätsesalsat grillitud lõhega. Läätsed krõmpsusid hamba all ja grillitud lõhe oli väga hõrk.


Hea mulje jäi ja kindlasti läheks tagasi.


Edasi suundusime Sfääri, kus juba uksel tervitas meid isiklikult peakokk Toomas Lääts. 




Pärast väga meeldivat ja kodust vastuvõttu serveeriti meile küpsetatud siiafileed värskete keedukartulite, basiiliku emulsiooni ja suveporgandite kimbuga. Lihtne ja väga maistev!




Magusroana hapukoore panna cotta rabarberi-maasika kompotiga, mis viis lausa keele alla. Panna cotta oli tõeliselt siidine ja rabarberi-maasikakompot imemaitsev!




 Restorani õhustik oli hele ja skandinaavialik, teenindajad väga meeldivad ja tundus nagu olime väga –väga oodatud külalised. Väga meeldis!

Seejärel jalutasime vanalinna, kus esimesena astusime sisse itaalia restorani Trattoria La Bottega.






Seal tutvustas peakokk meile lühidalt asutust ja pakutavat antipasto mistot. Suupiste taldrikul olid tomati bruschettad ja baklažaani bruschettad, erinevad itaalia vorstid ja singilõigud, lisaks melonit ja artišoki. Joogiks serveeriti San Pellegrino vett ja Asqua Panna lauavett ning veini, millest mina maitsesin valget 2009. a Tai veini Italo Cescona.




Siis viis programm edasi käesoleval aastal Tallinna parimaks restoraniks valitud aasiapärasesse fine diningu´sse Chedi.






Lauale kanti DimSumi´i valik kreveti-bambuse- ja kreveti-kammkarbitäidisega ja krõbe pardilihasalat pomeli, seedermänniseemnete ja šalottsibulaga. DimSumi´id olid minu jaoks uus, aga meeldiv maitse, kuid krõbe pardiliha salat oli lausa võrratu. Sama vaimustust jagasid ka minu lauakaaslased. Toidu kõrvale pakuti Uus-Meremaa Sauvignon Blanc´i Silver Lake, jäävett sidruniga ja rohelist teed.



Edasi suundusime kõige rohkem elevust tekitanud vene restorani Tchaikovsky.




Ruumidesse sisenedes olime lausa lummatud. Kui eelmine koht oli pigem hämaravõitu, siis Tchaikovsky ruumid oli valged ja avarad, suveterass oli võrratult kaunis.


Vastuvõtt oli peen, kuid väga sõbralik. Tervituseks serveeriti Prantsusmaa vahuveini Cremant de Bourgogne.


Vahuveini taustal toodi lauda kergelt suitsutatud lõhe, lõhemarja, õunasiidritarretise ja ürtidega. See oli vapustav esitlus, kuidas lõhe klaaskupli alt suitsu seest paljastati.






Järgmisena serveeriti metsaseenepelmeene suitsujuustukastmega, mis olid samuti väga maistvad.




Kuni saabus kauaoodatud magustoit – Pavlova a la Tchaikovsky. Beseekoogikese peal värsked marjad ja ilmselt vaarikasorbee, mille peale asetas kelner jääkülma beseepuru (vähemalt see tundus beseepuru moodi). Ohhetasime ja ahhetasime, see oli tõeline elamus!




Kahjuks pidime siiski edasi suunduma, sest külastada jäi veel üks restoran.



Ö-s pakuti tervituseks vahuveini kokteile ehk rabarberibellinit ning nelja suupistet – õunaveinis hautatud angerjas värske kurgi ja ürdikreemiga, hõrk linnumaksapatee astelpaju- ja võilillemoosiga, veiseliha-tartar marineeritud seente ja krõbeda mustaleiva chipsiga ning soe peedikonsomee. Linnumaksapatee oli minu jaoks kõige meeldivad ja lausa sulas suus, teised suupisted jäid pisut kaugemaks. Olin vist eelmisest kohast nii lummatud, et minu jaoks jäi Ö seekord pigem tagasihoidlikuks ja vähim elamusipakkuvaks.






Sellega oligi päev õhtusse jõudnud ja vaja tagasiteele asuda. Kuna aga meie tee peale jäi paljukiidetud Põhjaka mõis, siis ei pidanud me paljuks sealtki läbi hüpata ja kiire kohvipaus teha.



Tellisin paljukiidetud Napoleoni koogi ja latte kohvi. Kook oli hästi krõbe ja keedukreemiga ei oldud koonerdatud. Siis aga tabas see hetk, kus lihtsalt enam jõua süüa, sest koogitükk oli ikka päris suur. Sisse sai see aga punnitud ja nii me sealt kodupoole veeresimegi.






Kelner oli nii lahke, et tõi meile maitsmiseks Põhjakas valmistatud leiba.


Tänutäheks jätsime oma tänusoovid ka külalisteraamatusse.


Tartusse jõudes  võttis meid vastu värske vihmasabin ja mõnus suvine õhk. Koju jõudes olin küll väsinud, kuid tulvil emotsioone, sest see oli kindlasti üks paremaid nädalavahetusi.
Aitäh MTÜ-le Maitseklubi ja Aivar Hansonile!


Rohkem pilte näed minu Flickeri kontolt